Academic journal article Estonian Journal of Archaeology

Moest, Mugavusest Ja Veendumustest Kesk-Ja Varauusaja Soomes. Doktoritoo Soome Arheoloogilistest Ahjukahlileidudest

Academic journal article Estonian Journal of Archaeology

Moest, Mugavusest Ja Veendumustest Kesk-Ja Varauusaja Soomes. Doktoritoo Soome Arheoloogilistest Ahjukahlileidudest

Article excerpt

Ahjukeraamika uurimisel on Skandinaavias pikk ajalugu: esimesed leiuulevaated, sh esimene vaitekiri kahlitest (Ambrosiani 1910), valmisid Rootsis juba 20. sajandi algul. Ka jargnevatel aastakumnetel on Rootsi ja Taani, aga ka Norra leiukogumid palvinud kodu- ning valismaiste uurijate tahelepanu (naiteks Grieg 1930; Liebgott 1972; ulevaatlikult Strauss 1972). Ainsana polnud Skandinaavia furnoloogias ehk ahjuteaduses enne 21. sajandi algust markimisvaarseid tulemusi ette naidata Soome kolleegidel, erandiks vaid uks artikkel Turu linnuse renessansskahleist (Gardberg 1958). Nuudseks on see lunk taidetud: mullu augustis kaitses Kirsi Majantie Turu ulikooli kultuuriteaduste osakonnas doktorivaitekirja Soome kesk- ja varauusaegsetest ahjukahlitest.

Varske doktori huvi kesk- ja varauusaegsete kuttekehade vastu sai alguse juba moodunud sajandil, mil autor osales Turu esimestel suurematel linnaarheoloogilistel kaevamistel tulevase Aboa Vetus & Ars Nova muuseumi kinnistul. Nendel kaevamistel saadud impulss viis Soome moistes erakordselt suure ahjukeraamika kollektsiooni--Laukko moisa arheoloogiliste leidude--analuusini (Majantie 2000), mille loogilise jatkuna vaadeldi Turu ulikoolis kaitstud magistritoos juba kogu Soome vanemat kahliainest (Majantie 2001). Olles esmalt loonud Soomes seni sisuliselt kasitlemata leiuliigi uurimise ajalised ja oskussonalised alused, keskendus Majantie oma jargnevate aastate teadustoos valise vormi asemel sellele, millist sonumit voi ideoloogiat voisid endas kanda kahlitel esitatud kujutised (naiteks Majantie 2007a). Niisiis votab asja kaitstud vaitekiri kokku enam kui kumnendi valdanud uurimistoo ja paigutab varasemad tulemused laiemasse rahvusvahelisse konteksti. Haaret selleks on dissertatsiooni autoril enam kui kullaga: lisaks Soome arheoloogilistele leiukogudele on Majantie tutvunud peamiste kahlikollektsioonidega Rootsis, Taanis, Saksamaal ja mujalgi (Majantie 2007b).

Konealuse uurimuse aluseks on Soome viie linnuse, Turu ja Viiburi linna ning paari moisa arheoloogilistel kaevamistel (joon 1) leitud ahjukeraamika--ahjupotid ja kahlid. Rohkem kui paarikumne kaevandi pohjal voiks arvata, et alusaines holmab ajaloolise aja keraamikauurijale tuupiliselt tuhandeid, kui mitte kumneid tuhandeid esemekatkeid, ent see oletus on ekslik. Kokku sisaldab CD-l esitatud leiukataloog vaid 1806 sissekannet. See sunnib kusima, kuivord arvestatavat regionaalset ja uleregionaalset uldistust saab nii vaikese kogumi peale ules ehitada? Nii monigi Eesti linnakaevamiste leiukogu (naiteks Tallinnas 2008.-2009. aasta Vabaduse valjaku kaevamiste kollektsioon, Tartus Lutsu tn 2 kompleks) sisaldab ainuuksi uhe kaevandi ulatuses rohkem kahlikatkeid, konelemata linna voi laiema piirkonna tasandist. Kuid tegemist ei ole Soome arheoloogide eriparase kaevamismetoodikaga, mis sihilikult eiraks valitoodel ahjukeraamika kogumist--kahlite nagu ka koigi muude imporditud voi lihtsalt vooraparaseks liigitatavate savitoodete katkete osakaal ongi muu hansaregiooni piirkondadega vorreldes Soome arheoloogilistel kaevamistel vaike. Seega oli koguseliselt suhteliselt holpsalt hallatav uurimisaines vaitekirja koostaja jaoks nii onn kui ka onnetus. Vordluseks voib siinkohal esitada uhe viimastest Saksamaal samal teemal kaitstud doktoritoodest: 2003. aastal Vestfaali-Lippe piirkonna 12.-17. sajandi kahlileidude pohjal koostatud uurimus pohineb peaaegu 15 000 esemel ja esemekatkel, kusjuures suurim kasitletud leiukogu kuundis 6500 fragmendini (Hallenkamp-Lumpe 2006, 7). Ent sellega ei soovi retsensent kuidagi alahinnata Majantie panust uhte erakordselt ponevasse uurimissuunda. Pigem vastupidi--kui palju on Euroopas regioone, kus uldistusi onnestub kogu riigi ulatuses teha?

Oma mahult ja teostuselt on Soome keskaja arheoloogia seltsi 17. koitena ilmunud valjaanne igati soliidne. Teos on maitsekalt kujundatud ja teema seisukohast asjakohaselt labivalt varvitrukis--teisiti ei kujutagi uht kunstiparase esemeliigi esitelu tanapaeval ette. …

Search by... Author
Show... All Results Primary Sources Peer-reviewed

Oops!

An unknown error has occurred. Please click the button below to reload the page. If the problem persists, please try again in a little while.